Olen üksi kodus...

...ja kuulan raadiot pliidikütmise ja muu põneva maaelu taustaks.

Sealt kuuleb igasuguseid olulisi teateid. Muuhulgas ka sellist:

"Raha otsas? Ära muretse, jõulukingid ei jää ostmata - võta soodne laen internetist!!!"

No tõesti, kas kuskil leidub veel idioote, kes siiamaani selliste asjade õnge lähevad?
Ja mis tunne oleks saada lähedaselt kinki, mille ostmiseks ta endale mingi lollaka (ja üüratult suure intressiga) laenu on kaela võtnud? Kuidas saaks selline "kingitus" üldse mingit rõõmu tuua?

Maailmas, kus loevad ainult asjad ja raha, oleks ikka päris nukker elada.
Aga ometi nii paljud ei tahagi sealt välja.

Euroopa poliitilise ajaloo eksam

Kriban siia kokkuvõtte eksamist, ehk on tulevastele põlvedele abiks - eile otsisin ise netist mingeidki vihjeid selle sisu kohta ega leidnud blogidest absoluutselt midagi (infoühiskond või asi, heh...)

Niisiis: eksam aines "Euroopa poliitiline ajalugu 20. sajandil" (2009)

Tegin C-varianti.

Teemasid oli neli: kolm faktoloogiaküsimuste plokki ja arutlevate küsimuste plokk. Faktid andsid 70 prossa hindest ja jutustavad küsimused 30.

Minult taheti teada Hispaania ja Portugali riigimehi (nimed olid ette antud - Franco ja vähemad vennad), igaühe kohta tuli paar iseloomustavat märksõna kirjutada. (5-6 nime, 20 % hindest)

Teises plokis oli loend Balkani riikide juhte (Milosevic, Tito jne) ja taheti teada, mis riiki nad juhtisid. (5-6 nime, 20% hindest).

Kolmandaks pidi sündmuse (Hispaania kodusõda, Islandi iseseisvumine, Türgi kallaletung Küprosele, Prantsuse viies vabariik, mingi Portugali mäss jne) juurde kirjutama õige(d) aastaarvu(d). Kuus aastaarvu ja 30% (!) eksamist.

Viimane ülesanne oli kirjutada kokku lehekülg teksti kahel arutleval teemal (kummastki siis 0,5 lk) - "miks tõusid 20. saj algul esile diktaatorlikud režiimid" ja "võrrelge konflikte Põhja-Iirimaal, Baskimaal ja Küprosel; tooge välja sarnasused ja erinevused". (Kokku 30%)

Eksami läbimiseks oli vaja saada 40% vist.

(Kuna mina ajalooatlast pähe ei õppinud, lähen ise ilmselt järeleksamile.)

Loodetavasti on kellelgi sellest infost abi ka :)

Kinust ja elust ja...

Eile sai siis pikk-pikk ootamine lõpuks läbi ehk sai kinu ehk "Avatar" on nüüd nähtud. Ja tasus täiesti ära seda suvest saati kestnud õhinat. Mulle väga-väga meeldis ja kindlasti lähen seda veel vähemalt korra suurelt ekraanilt vaatama.

Ma olin muidugi juba treilerist vaimustuses (ere fantasy-maailm + haldjakõrvadega-kassinäoga humanoidid + ökoteema). "Avatari" oodati pikisilmi üle maailma ja paistab, et ei pettutud - IMDBis olid kommentaarid enamasti vägagi kiitvad ja alla kaheksa punkti keegi naljalt ei pannud.

Loomulikult on asju, mille kallal saaks iriseda (peamiselt klišeedest koosnev ettearvatava kuluga stsenaarium, fantaasiavaesed stereotüübid, liiga üheplaanilised sümbolid ja karakterid), AGA - see polegi ju selline film, mida läheks vaatama diibi sõnumi pärast! (Palju neid sõnumiga Hollywoodi filme neil päevil üldse näha on?) Pandora võlub vaatajad oma ehedalt lopsaka maailmaga nii ära, et tahtmine vigu otsida ja näha lihtsalt kaob. Täpselt nagu me endale sümpaatsete inimeste puhul nende puudustest mööda vaatame.

"Avatar" on ju eelkõige tohutu vaatemäng, feast for the eyes. Visuaalne elamus, mis haarab kaheks ja pooleks tunniks nii endasse, et kella vaatamise mõtet ei tule kordagi, pigem tahaks seda hämmastavat värvilist maailma veel kauem näha ja kogeda. Pandora looduse kohta kirjutas keegi IMDBis, et seekord on filmitegijad esimest korda jõudnud lähedale eesmärgile luua ekraanil midagi, mis oleks veel realistlikum kui elu ise. Ma ei vaidle. Üks wow-reaktsioon järgnes teisele.

Väga positiivne on ka see, et "Avataris" on nii märulit kui suhtedraamat ja tänu sellele peaks lugu mõlemale sugupooolele sümpatiseerima. Ja mis siin ikka pikemalt seletada, ilmselt näeb enamik teist selle lummava filmi nagunii varem või hiljem ära.

Fantaasiamaailma põgenemise kõrvalt olen natuke (aga mitte piisavalt) lugeda ja õppida jõudnud. Sess tuleb päris hull ja jõulude ning uue aasta ajal olen kogu aeg tööl. Aga see tasub igati ära, sest jaanuari lõpus sõidan ära päikese alla. Lennupiletid Marokosse ja tagasi on juba ostetud ning ma ei jõua ära oodata, millal ma sinna kaamelite ja apelsinide ja tänavakauplejate pöörasesse maailma jõuan. Uue semestri alguseks koju jõudes olen loodetavasti rõõmsam ja pruunim ja puhanum.

Reisipisik on kummaline asi - kui ta juba veres istub (kui sa oled kogenud, kui lihtne ja sõltuvusttekitav omapäi ringihulkumine tegelikult on!) siis ainult tahakski minna ja käia ja teha. Suveks igatahes on üks päris pöörane plaan kuju võtmas... Näis, mis sest saab.

Kevad on juba varsti ja ma kavatsen õige pea oma Firefoxi jõuluteemalise kujunduse rohuliblede ja lepatriinude vastu vahetada. Kaugel see suvigi siis enam... ;)

May you be thankful that you had another day

[...ehk veidike lohutust ekslemise ja tõmblemise sekka (seekord ilma null-null-seitsmeta)]

Please don't ever let the world defeat you
Don't get buried in its decay

Kipun ennast ära kaotama neil päevil.
Oh well.

OMG...

...Santa KNOWS about the bondage kink?

XD

H. suudab mind alati naerma ajada. Tahaks tagasi koju. Aja maha võtmise nädal möödus liiga kiiresti.


Viimaste päevade highlightid:

* Peavalu ja nüristumiseni Vene ajaloo lugemist (esimene on sejuures tingitud teisest).

* Kohtumine sügavalt häiritud võõra inimesega, kellel oli täiesti ajuvabadel põhjustel minuga probleem. Kodanik mõjus paranoiliselt, tal olid veidrad kinnisideed ja ta muutus täiesti tühisel põhjusel agressiivseks. Uskumatu, milline valu ja viha inimese sisse mahub... See vahejuhtum pani mind mõtlema indiviidi vabaduste ja ühiskonna turvalisusevajaduse konfliktile. Kui ma oleksin mees, oleksin ilmselt täna esimest korda elus peksa saanud. Ääretult ebameeldiv ja kõhedusttekitav kogemus ning seda mitte niivõrd füüsilisest aspektist, vaid eelkõige just ta suhtumise tõttu. Ma lasen end muidugi alati sellistel vahejuhtumitel sügavalt raputada ka. Mis teha, kui ei oska teisiti... Ei oska tuimalt läbi elu rammida nagu parimad meie seast.



* Anarhismi eetiliste alustega tutvumine on üllatavalt huvitav ja emotsionaalne lugemine. Äkki ma olin eelmises elus revolutsionäär... See kõik tundub kuidagi tuttav ja... omane? Ma ei tea. Loomulik, olemuslik. Mingil põhjusel südamelähedane. Ma ei usu anarhismi võimalikusse ega vajalikusse, aga ma saan nii hästi aru, mille eest need inimesed võitlesid... "On taskus raamat, selle peal Bakunin..." - lõpuks ma siis tean, millest see teos tolles laulus rääkis. Siiani ainult aimasin.

"Tugevate inimeste jaoks tähendab elamine õitsemist, millised selle tagajärjed ka ei oleks. Kurtma nad ei hakka. /.../ Iga indviidi eesmärk on elada intensiivselt /.../" tsiteerib anarhismi teoreetik Kropotkin Prantsuse filosoofi Guyau'd, kusjuures "õitsemise" all ei pea too silmas lullilöömist ja jõudeelu, nagu arvata võiks, vaid kõrgemate ideaalide järgimist, oma sihtide ja unistuste jõulist ja kartmatut elluviimist... Loen ja naudin.

Miks ma küll alles nüüd ajalugu õppima hakkasin? Ma ei saa öelda, et oleksin sisimas kogu aeg seda tahtnud - sest see polnud mingil juhul nii, ajakirjandus oli alati esimene valik - aga ometi suhtun ma õppimisse nüüd palju kirglikumalt, tõsisemalt ja analüütilisemalt kui enne. Nüüd ma tõesti tunnen, et õpin endale. Aastatega on mõistus pähe tulnud? Muig... Kõige parem on see, et ma ei kujuta end praegu ette midagi muud tegemas või õppimas. Kuigi mingil hetkel tahaks siiski ajakirjandusega magistris jätkata ja alustatu lõpule viia. Süsteemi nimi on siiski 3+2, mitte 3.

Kummaline lugu selle blogimisega... Paljud asjad jäävad ütlemata, kuna siin kirjutades on kohati selline (pool)võõrale massile deklameerimise tunne ja nii mõnedki olulised teemad jäävad puudutamata. Millest on kahju, aga eks mitte-blogi-jutud räägin teiega kusagil mujal...

Ja kui aega saate, lugege ajalooraamatuid. Ma tõesti soovitan seda. Elutunnetus muutub. Loen praegu vaheldumisi Vene impeeriumi ja 20. sajandi ajalugu. Ja mõtlen iga kord raamatut käest pannes, kuidas meil kõigil vedanud on. Kui palju süngem ja pimedam ja raskem - lootusetum - on teistel, samasugustel tavalistel inimestel, enne meid olnud ja kuidas nad on alati hakkama saanud. Kahjuks enamik ainult hädaldab ja ei mõtle sellele kunagi - me aeg on vaikne, vaikselt leiba teenid... Eks ta ole.