With wisdom, power and love

Pole midagi öelda - mustad oskavad oma jumalaarmastust üliägedalt väljendada. Sellise pisut totaka, aga pauerit täis loo järgi gruuviks isegi kuskil altari ees... Saadav emotsioon oleks kindlasti positiivsem kui meie kahetsege-pattu-metsalised stiilis luteri jutluselt. Koguduse järelkasvu seisukohalt on ka ju kaval teha lugu sellest, kui AWESOME see gaad ikka on. NB! Ettevaatust, see laul jääb kergelt kummitama!

Igatahes... On järjekordne koolist puudumise lõuna. Mina ja alkohol pole viimasel ajal üldse sõbrad. Võib-olla hakkan vanaks jääma, aga oma osa on kindlasti ka vähesel treeningul - pole nagu seltskonda, kellega läbustada. Ja noh, pool pudelit veini on minu jaoks siiski päääris arvestatav kogus. Igatahes algas tänane koolipäeva hommik massiivse peavaluga ja vanaaja loengu skippimisega (mis pole hea, sest ma olen sealt varemgi (liiga palju!) puudunud).

Aga asi oli seda väärt. Istusime A. pool ja rääkisime kolm tundi. Polnud ammu Fazeri pähklikat söönud ja... Uskumatu, kui hästi see mees mind tunneb. Seda ei saa just paljude inimeste kohta öelda. Öösel nägin unes valgeid hobuseid, kellest üks muutus loheks ja teine maoks. Millegipärast ma ei kartnud.

Kummaline, et maailmas on tõesti olemas inimesi, kes ei suuda ennast normaalselt väljendada. Nägin hiljuti üht kuulutust, mis lubas "oma kallimaga rääkima õpetada" vms ja natuke hiljem kuulsin üht äärmuslikku näidet tšikist, kes tõesti lihtsalt ei oska või ei taha oma muresid/tundeid/mõtteid lähedastega jagada. Kas tõesti on lihtsam vait olla ja vaikselt kannatada? Ja mõnel juhul olla seejuures pahane, et teised su mõtteid lugeda ei oska? See tundub lihtsalt nii totter...

Okei, ma saan aru, et lapsepõlv määrab tohutult palju. Mõned vanemad lihtsalt ei oska normaalselt suhtlevaid lapsi kasvatada. Kuna mina kasvasin suures peres, kus sa lihtsalt pidid kogu aeg ennast väljendama ja oma mõtteid/soove/vajadusi kommunikeerima, et teiste seas üldse märgatav olla, siis pole eneseväljendus mu jaoks kunagi midagi keerulist olnud. Eriti lähedastega suheldes.

Aga see on vist tavaline, et tõmbutakse oma kaitsekihi alla ja lihtsalt välditakse ümbritseva maailmaga suhtlemist, sest - oo õudust - niimoodi võib ju haiget saada! Selliseid argu inimesi on masendavalt palju. Küllap siis maailm tundub mõnede jaoks tõesti nii kuri koht, et lihtsalt ei julgeta ennast avada. Paraku koosnevad suhted võtmisest ja andmisest ning osade kodanikega on tunne, et sina muudkui annad midagi vastu saamata ja nemad põhimõtteliselt tühjendavad sind energiast. Õnneks on ka teistsuguseid inimesi, aga neid on tunduvalt vähem. C ütles kunagi hea lause (mitte küll mulle), mille põhimõte oli, et oma ellu tuleks otsida rohkem inimesi, "kes oma südant peo peal kannavad". See võtab nii hästi kokku selle, mida ma oma lähisuhetelt ootan. Ma ei salli neid, kes ei julge riskida ja oma arguse kivinäo taha peidavad.

Eks ma saan ise liiga kergesti haiget ka, igasuguste väikeste asjade pärast. Aga lihtsalt jääb kriipima, kui vana tuttav alustab MSNis vestlust ja tunneb mu käekäigu vastu huvi ja mul on nii hea meel, et ta seda teeb, kui tüüp äkki raha laenuks küsib (minult, vaeste tudengite kroonimata kuningannalt? Heh...) ja kuuldes, et seda ei saa, kiirelt haihtub.

Ehk on viga mingil määral minus endas ka. Pärast kogu seda jama M'iga ei lase ma potentsiaalseid sõpru päris nii lähedale kui enne.

Teemavahetus: mida kanda stiilipeol, mille teemaks on "Aasta null"? Arvestades, et meie praeguse ajaarvamissüsteemi järgi polnud sellise numbriga aastat olemaski, võib ilmselt fantaasial lennata lasta, aga kuidas oma vaimusünnitisi siiski teemaga siduda? Natuke on veel aega mõelda, aga ma olen suht kindel, et mu kostüüm ei lähtu ajaloost, kuigi see oleks kõige lihtsamat teed pidi minek. Küll aga mõtlen ma ühe ajalooga seotud sõnamängu peale. Eks laupäeval näete... See õhtu võiks juba kiiremini tulla. (Musta parukat pole kellelgi laenata?)

Ma nüüd püüan ärgata. Kell on 12.15, yay!
Olge terved ja paid!

...kes teie vaevatud ja koormatud olete

Ma pidin minema Itaaliasse, et avastada inglihäälne Leedu lauljanna Alina Orlova. Kummaline.

Igatahes on tema novembrilaul just see, mida mul täna õhtul vaja oli:

Jei aš šokčiau pro langą,
Tai tik lapkričio mėnesį...
Kai šaligatvis klotas
Nukraujuojančiais lapais..
Į mane pažiūrėti subėgtų
Kiemo vaikai.
Aš šypsočiausi jiems
Aš šypsočiausi jiems
Dar ilgai,
dar ilgai.
dar ilgai...
Aš sakyčiau "vaikučiai,
Nebijokite nieko,-
Nei mirties, nei mokyklos,
Nei blogų pažymių".
Aš sakyčiau "vaikučiai,
Kad tik žinotumėt,
Kaip visa tai nesvarbu.
Nesvarbu.
Nesvarbu...

Ehk siis:

If I'll jump through the window -
I'll only do it in November,
When the pavement is blanketed
With bleeding leafs.
The yard children
Will run to look at me.
I'll smile to them,
I'll smile to them quite long.
I would say:
- Children, don't be afraid of anything:
Neither death nor school, nor
bad grades.
I would say:
- Children, if you only know
How this all is unimportant,
Unimportant...
Unimportant...

Tagasi!

Saapamaa on nüüd nähtud ja päris põhjalikult.

Väsimus. Tühjaksräägitus.

See aeg oli nii pikk ja samas nii lühike.

Tahaks varsti jälle ära...

Quando sono solo
sogno all'orizzonte
e mancan le parole

Jah, itaalia keele tahan ka selgeks saada. Praktikavõimalustest ei tohiks edaspidi puudust tulla.

Äkki ma millalgi võtan end kokku ja kriban reisi põnevamad hetked siia ka kirja.

Tasane, kullane, kivine, mullane...

Eilne õhtu kujunes äärmiselt huvitavaks. Nimelt jooksin loengust koju minnes Raekoja platsil kokku L'iga, kes minu teada tol hetkel hoopis Inglismaal oleks pidanud olema. Ja mõni tund hiljem istusime juba Püssikas ja seltskond oli niivõrd-hea-et-ma-ei-tea.

Mingil hetkel läksime K. juurde ühikasse ja selgus, et tal olid äärmiselt lahedad boksikaaslased. Siider oli hea ja rumm ka ja jutud huvitavad ja naljad naljakad. Ma arvasin, et enam paremaks see olemine minna ei saaks.

Aga. Mingil hetkel hakkas L. juutuubi saatel laulma. Ja kuna seltskonnas oli ka kolm koorikogemusega inimest, võeti varsti "Ärkamise aeg" üles. Järgnes isamaaliste laulude raudvara käest kinni hoidmise ja lainete ja püstiseismisega. Ühel noormeestest olid silmad märjad ja teine keeldus mingil hetkel kaasa laulmast, öeldes, et mehed ei nuta, aga ta lihtsalt ei suudaks ilma.

See oli ääretult sürr kogemus - kell neli hommikul kuskil ühikatoas uute tuttavate ees laulda üürata, kui sa pole mitte kunagi enne julgenud teiste kuuldes kõvemat häält teha. Ja seejuures mõelda Eestist ja vabadusest ja kõigist neist kannatustest, mis selle nimel üle on elatud. Täielik patriotismipuhang.

Koju tulles oli hea tunne, kuigi kuidagi ei raatsinud tulema hakata. Seltskond oli lihtsalt nii täiuslik ja koosnes täpselt sellistest inimestest, keda ma oma ellu soovin.

Miinuspool - täna magasime kella üheni. O. oleks pidanud kella kümne ajal koolis ettekannet tegema. Aga see selleks.

In other news: käisin eelmisel nädalal verd andmas. Soovitan kõigil minna, see on nii lihtne võimalus head teha ja pärast on suurepärane tunne. Pelgulinnas asuvas verekeskuses, kus mina käisin, olid ka äärmiselt vastutulelikud ja armsad töötajad - igal pool (rääkima pidi mitme inimesega) uuriti, mitmendat korda seal olen, selgitati kogu protseduuri ja lõpuks viis selle läbi uskumatult armas noor venelanna, kes seisis kogu aeg mu kõrval, ajas juttu ja küsis aeg-ajalt, kas kõik on ikka OK. Valus polnud ka absoluutselt, nõela sisseminekut ma peaaegu ei tundnudki ja kõige ebameeldivam oli algul proovi jaoks näpuotsast vere andmine.

Kel vähegi võimalik, siis tõesti, võiksite minna - Eestis on doonoreid veidi üle kahe protsendi elanikkonnast, aga piisavate verevarude tagamiseks peaks see protsent olema viie ringis, kui ma nüüd õigesti mäletan Verekeskuse kodukal olevat teksti. Lisaks hea inimese tundele saate vastutasuks ka infot oma tervisliku seisundi kohta ja soovitusi, kuidas seda parandada. Mulle näiteks räägiti pikalt toitumisest, sest hemoglobiin oli täpselt alumise piiri peal. Igatahes soovitan ja ise lähen veebruaris uuesti.

Järgmisel kolmapäeval lendame Itaaliasse. Peaaegu kaheks nädalaks. Peaks selle vähese sõnavara, mida ma oskan, meelde tuletama ja couchsurfareid kirjadega pommitama hakkama. Päris pargipingil ka magada ei tahaks.

Miks on keeltemaja nii pagana kaugel? Mu hispaania keel kannatab selle all tugevalt. Laiskus ja kohusetunde puudumine on koledad asjad, aga täna võtan end kokku ja vean end keeltesse kohale. Muidu võib aine sooritamine juba küsitavaks muutuda.

Väljas on torm või midagi sellelaadset ehk siis väga tuuline ja pilves. Oktoober on vist lõpuks kohale jõudnud.

Tahaks koju. Ühikas papist seinte vahel elamine pole ikkagi see.

Placebo "I know"...

...on tänase päeva lugu.

Tahaks kitarri õppida. Jälle.

Ja kirjutada. On idee(d), aga kramp tuleb otsustaval hetkel peale. Samas pole ammu proovinud. Äkki seekord ei tulegi.

Ma olen nii tänulik nende väärtuste eest, mis minusse on kasvatatud. Tarkuse ja headuse eest. Jah, mu kokkupõrked (teiste inimeste) maailmaga on seetõttu kohati vastikult valusad, aga vähemalt on südametunnistus puhas, eelkõige enda ees. Ja see on tohutult palju väärt.